Kogumikus mõtestavad mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses. Mil moel võivad keele hääbumist põhjustada tähtsusetuna näivad nihked? Kui mitut keelt kasutasid varauusaja teadlased? Miks ja kuidas eesti keeles õpetada rakubioloogiat? Mille poolest erinevad jaapani ja eesti teaduskeel? Milline on otstarbekaim terminivara erialamõistestikku tähistama? Neile ja muile põnevaile mõtteradadele viivad lugeja autorid, kelle hulgas on ka saksa ja soome emakeelega teadlased, kes suudavad ja tahavad teadustööd teha ning üliõpilasi õpetada eesti keeles.

Rahvusvaheline teadussuhtlus saab olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti teadusasutused ja kõrgkoolid on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt, selgelt ja paindlikult uurimistulemusi esitada.
Saatesõna süveneb eesti teaduskeele olukorrasse sajandivanuses Eesti Vabariigis. Mõtte- ja keeleselguse huvides on lisatud olulisemate teaduskeele terminite loend koos iga tähistatava mõiste määratlusega.

Raamat kutsub kaasa mõtlema, kuidas suunduda tõelise keelerikkuse ja täppiskeelte poole.

ISBN 978-9985-58-888-8

Tutvu kogumikuga (allalaaditav fail)

2019. aastal viisid Haridus- ja Teadusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium läbi küsitluse avaliku sektori tõlkekorralduse kohta 2018. aastal.
Küsitlusel osales 58 asutust, sh ministeeriumid ja nende hallatavad asutused.

Väitekirja eesmärk on sõjandusterminoloogia näitel välja selgitada, kuidas mõjutab terminivalik, sh terminite varieerumine, mõistmist ja seekaudu erialasuhtlust. Kesksed uurimisküsimused on, kas ja kuivõrd erinevalt ohvitseride seas sõjandustermineid mõistetakse ning millised on mõistmis(erinevust)e tagamaad. Viimasega seoses selgitan terminimõistmise seost keeleliste ja keeleväliste teguritega. Selleks et neile küsimustele vastata, tulevad töö aluseks olevates artiklites vaatluse alla erinevad erialakeele ja selle kasutamise tahud. Sedamööda kajastab väitekiri põhimõttelisi probleemkohti, mis on alates terminoloogia kui teadusvaldkonna sünnist olnud terminiarutelude, ent laiemalt ka (rakendus)lingvistiliste arutelude tulipunktis. Põhilised neist on sünonüümia (samatähenduslikkuse), polüseemia (mitmetähenduslikkuse), kujundlikkuse ja võõrkeele analoogile tuginevate terminite otstarbekus erialakeeles. Eraldi põhimõtteline teemaring seostub standardimise vajalikkusega, kuna uuemates terminoloogiakäsitlustes on teema taas päevakorral.

This dissertation examines the influence of language philosophical world views on practical decisions made in multilingual specialised communication - translation, term discussions, compilation and use of specialised dictionaries. For this purpose, the philosophical views are divided in two classes: linguacentric (language is primary; expressions have intrinsic meaning) and instrumental (language is a tool for communicators to achieve their goals; expressions acquire meaning only in the presence of a competent interpreter). While acknowledging the impossibility of proving the correctness of either of these, the dissertation argues that instrumentalism is more useful in practice. Data for that comes from an analysis of published specialised dictionaries, a dictionary project case study, comparison of test translations to translator attitudes, a survey of decision makers at translation service providers, and a case study of translation customer requirements. Additional results of the dissertation include an instrumentalist model of translation, an evaluation system for school translations, classifications of internal inconsistencies in dictionaries and their prevention measures, and a concept-based termbase system with a mechanism for conversion into a word-based dictionary.

Töö käsitleb keelefilosoofilise maailmavaate mõju praktilistele otsustele mitmekeelses oskussuhtluses - tõlkimises, terminiaruteludes, oskussõnastike koostamises ja kasutamises. Maailmavaatelised seisukohad on selleks jagatud kahte rühma: keelekesksed (keel on primaarne; keelenditel on sisemised tähendused) ja instrumentalistlikud (keel on vahend, mille abil suhtlejad oma eesmärke üritavad saavutada; keelendid omandavad tähenduse üksnes pädeva interpretaatori olemasolul). Tunnistades kummagi õigsuse tõestamise võimatust, on töös põhjendatud instrumentalismi suuremat praktilist kasulikkust. Materjal selleks on ilmunud oskussõnastike analüüs, sõnastikuprojekti juhtumianalüüs, proovitõlgete võrdlus tõlkijate hoiakutega, tõlkebüroode võtmeisikute küsitlus ja tõlkeklientide ootuste juhtumianalüüs. Täiendavate tulemustena on esitatud tõlkeprotsessi instrumentalistlik mudel, koolitõlgete hindamissüsteem, sõnastike sisevastuolude ja nende vältimise meetodite klassifikatsioonid ning mõistepõhine terminibaasisüsteem koos selle sõnapõhiseks sõnastikuks teisendamise mehhanismiga.